Kana-kukeseenepasta

Ma olin juba teab, mis ajast Helenile ja vennale lubanud pastaõhtu korraldada, aga kuidagi jäi see asi muudkui toppama. Lõpuks siis tegime ühe laupäeva(hilis)õhtuse söömingu.
Asjaosaliste tungival soovil pidi pastas olema kindlasti kukeseeni, niisiis lisasin neid oma tavapärasele kanapastale, maitseks veel tsipake valget veini ja sinihallitusjuustu.



VAJA LÄHEB:

u 200g (värsket) pastat

200g kanafileed
2 väikest punast paprikat
1 väike zuccini
100 g kukeseeni (võis praetud)
3 küüslauguküünt
1/2 klaasi kuiva valget proseccot
100g sinihallitusjuustu
1 pk vahukoort
tüümiani, soola, pipart, oliiviõli


TEE NII:

Valmista pasta või kasuta lihtsalt mõnda oma lemmikpastat ja pane vesi keema.
Viiluta küüslauguküüned, tükelda kanafileed ja köögiviljad. Vala suurde (malm)kastrulisse natuke õli, lase kuumeneda, viska sisse küüslauguviilud, sega kergelt läbi. Lisa kanafilee ja pruunista. Maitsesta soola-pipraga. Vala peale prosecco ja lisa mõned tüümianioksad. Lase veinil ära keeda. Lisa juurde köögiviljad ja küpseta need kuumal pannil kergelt krõmpsuks. Sega juurde võis praetud kukeseened ja sega läbi. Vala juurde koor ja pudista sisse sinihallitusjuust. Lase koorel keema tõusta, sega ja keera tuli kinni. Vala juurde keedetud pasta ning serveeri kohe.

Kukeseenerisotto

Mingil põhjusel on viisakas risottoriis luks/defitsiitkaubaks kuulutatud, nii et igast poes seda ei müüda, samas kui tavalisi pakiriise on 5-6 erinevat sorti. Ma ei tea, võiks ju arvata, et kodudes tehakse üha enam põnevamaid riisitoite kui "klassikalist" Uncle Ben's & rice, aga tjah...
Igaljuhul on mul Ingridiga vedanud, sest ühes oma uhke Miniga tõi ta mulle Milanost ka paki hääd riisi. Jippiii!



VAJA LÄHEB:

6-8 kukeseent
1 väike sibul
2 küüslauguküünt
1 sellerivars
3 dl risottoriisi
1/2 klaasi kuiva valget veini
1 l head kanapuljongit
peotäis riivitud Parmesani
soola, pipart
u 100g võid

TEE NII:

Haki kukeseened väiksemaks, prae võis. Kuumuta puljong keemiseni. Pane tükk võid potti ja kuumuta peeneks hakitud sibul, küüslauk ja seller. Lisa riis ning jätka kuumutamist veel mõni hetk. Järgmiseks lisa vähehaaval hulka keeva puljongit vastavalt sellele, kuidas vedelik imendub riisi. Jätka aeg-ajalt segades, kuni risoto on parajalt küps. Maitsesta kergelt soola-pipraga. Valmimise lõpus lisa valge vein ja kukeseened. Vahetult enne serveerimist lisa riivitud juust ja tükk külma võid. Serveeri koos krõbeda peekoniga.

Sildid hoidistele

Et talvevarude kogumine on täies hoos, mõtlesin, et sheerin paari toredat linki neile, keda samuti pole kunstiandega õnnistatud, aga kes tahaks oma purgid-pudelid korda seada.
Niih, siit need tulevad:

1. Mustikafännidele
2. Pohlad
3. Moosid
4. Vintage
5. Ruudulised
6. Kaanele + ümbris purgile
7. Vintage 2
8. Dansukkeri sildimasin

Osad etikettidest on kohandatud kleepsupaberi jaoks. Siis polegi muud kui paber printerisse ja asi kleepima. Teistega tuleb ise natuke lõikuda ja kleepida, aga vaade sahvririiulil on seda väärt. Pealegi saab kohe paar asja jõulukinkidenimekirjast maha võtta ;)

Pardiraguu fettuciniga

Mul on tegelikult üks võlg üleval. Pastaretsept sai juba ammu üles riputatud, aga sinna juurde valmistatud pardiraguu on oma aega veel oodanud.
Toit ise on küllaltki rammus ja sobib hästi sumedasse sügisõhtusse. Kogusest jätkub kenasti neljale sööjale.

VAJA LÄHEB:

4 pardikoiba
1-2 porgandit
1 sellerivars
1 porrulauk
2 shalottsibulat (võib asendada punase sibulaga)
200ml kanapuljongit
4 spl tomatipüreed
100ml kuiva valget veini
2spl konjakit
1 apelsini koor ja mahl
peotäis tüümiani
oliivõli, võid
sool, pipar

TEE NII:

Puhasta pardikoivad, eemalda luud ja nahk koos rasvaga. Lõika liha väikesteks tükkideks.Tükelda köögiviljad pisikesteks kuubikuteks.
Hauta köögivilju kergelt võis, lisa pardiliha ja nahad koos rasvaga (need õngitse veidi aja pärast välja ja teinekord nt ahjukartulite juures ära kasutada). Vajadusel lisa natuke oliiviõli. Pruunista kõik.
Lisa tüümian, tomatipüree, vein, konjak ja kanapuljong, maitsesta soola-pipraga ning lase kaane all tasasel tulel haududa. Et kõik maitsed omavahel korralikult seguneksid, kulub selleks umbes tund. Kontrolli vahepeal, et vedelik ära ei kaoks.
Kõige lõpus lisa apelsinimahl ja koor. Sega kaste värske fettuciniga ning serveeri kohe.

Mustika-toorjuustukook ehk kus vett, seal mustikaid

Käisime Bettyga ükspäev metsas marjul. Esimesed pool tundi jõlkusime niisama, mina mustikamättaid otsides (mille küljes oleks rohkem kui üks mari põõsa kohta), tema erinevaid auke, milles oleks vett. Kui ma juba üsna lootusetuna koju tahtsin minema hakata kostus eemalt heli, mille on üksnes võimalik tekitama 30-kilone rõõmupall vettehüpet sooritades:) Betty oli leidnud metsakraavi, mis oli peaaegu, et ääreni täis... ja imelugu, kraavi kallastel kasvas mustikaid, nii et mustas. Win-win situation ühesõnaga.

Igaljuhul sai mustikaid nii palju, et jätkus sügavkülma panekuks ja imelise toorjuustukoogi jaoks.








Põhi
60 g sulatatud võid
135 g digestiivküpsiseid

Täidis:
200g mustikaid
1 spl suhkrut
1 spl maisitärklist

Kate:
600 g kreemjuustu (Mascarpone)
1 pk vahukoort
30 g maisitärklist
200 g suhkrut
4 muna

Soojenda ahi 150 kraadi juurde. Purusta küpsised ja lisa sulavõi. Sega ja pane küpsisesegu 20 cm diameetriga vormi põhja ja mulju segu kergelt vormi põhja kinni. Vormi põhja pane ka küpsetuspaber. Küpseta põhja ahjus 5 minutit. Sel ajal kui koogipõhi jahtub valmista täidis ja kate. Sega mustikad suhkru ja tärklisega. Tärklis hoiab mustikate mahla kinni. Vala segu põhjale. Tasanda. Klopi munad suhkruga ja lisa seejärel ka kõik muud täidise osad ning sega ühtlaseks kreemjaks massiks. Vala toorjuustusegu mustikatele ja küpseta ahjus 1 tund ja 20 minutit.

Serveeri jahtunult.

Saame tuttavaks, pastamasin!

Kõigepealt, gracie miele, Ingridile, kes võttis vaevaks mu pisikese sünnipäevasoovi täita ja tegi põhjaliku pastamasinate uuringu nii meie kui Milano kaubanduses :)
Igaljuhul olen ma nüüd uhke läikiva (me like like sädelevad asjad) Marcato Ampia 150 omanik. Paar nädalat olen ma seda ainult vaikselt silitamas käinud, eile siis oli meie ametlik tutvumisõhtu.

Teooriaga olin ma ennast juba kurssi viinud ja lood sellest, kuidas meie tüüp 550 nisujahust ei saa õiget asja, pasta kipub keetmisel lagunema või on koledalt hallikas, olid hirmutavad. Et durum ehk kõvanisujahu (tüüp 00) pole eriti saada (nägin Stockmannis, tookord polnud selles tüübis kindel ja jätsin ostmata), lükkasin ma muudkui seda esimest taignategu edasi. Mitme blogi ja oma suure Itaalia raamatu abiga jõudsin aga järeldusele, et durum nisujahu kasutades saab pastat külmkapis paar päeva säilitada ja pasta ise on tekstuurilt kõvem ehk al dente. Tüüp 550 nisujahu kasutades tahab pasta vähem keeda, minut-poolteist on täiesti piisav.
Iga sööja kohta arvestatakse 1dl jahu ja 1 muna(kollane). Munakollased muudavad pasta pehmemaks ja paremini käsitletavaks.

Pastataigen 4-le
4 dl nisujahu
2 muna
2 munakollast
1 tl soola
1 spl oliiviõli

Sõelu jahu tööpinnale kuhja, keskele tee süvis, millesse löö munad ja lisa sool ning pool oliiviõlist. Ringjalt seestpoolt välja liikudes haara taina hulka järjest rohkem jahu ja töötle kätega kuni oled kogu jahu tainapalli lisanud ning moodustub ühtlane tainas. Hoiatan, töö on raske :) Esialgu võib segu väga kuiv tunduda, seepärast lisa teine pool oliiviõlist hiljem, kui juba lootus kaduma hakkab :) Vett ei tohi mingil juhul lisada, äärimisel juhul võib sõtkumise ajal käsi niisutada.
Sõtku tainast lükates seda endast eemale ja siis tõmmates tagasi.
Kui segu on ühtlane, vormi sellest pall ja keera toidukilesse ning jäta vähemalt tunniks seisma.

Jaga seisnud tainas neljaks, töötle tükke ükshaaval, hoides teisi samal ajal kiles.
Vajuta või rulli taignapallike umbes 1cm paksuseks, et liigselt paks tükk masinale viga ei teeks.
Rulli tainas läbi rullikute kõige laiema astme, murra kokku ja korda tegevust 5-6 korda kuni tainas tundub ühtlane ja on omandanud kerge läike.


Seejärel rulli tainast läbi masina iga rullimise järel rullikute vahet väiksemaks reguleerides, kuni on saavutatud piisav paksus (ca 1.5 mm). Hoia tainast liigse venimise eest.

Lõpuks lase tainas läbi soovitud lõiketerade jahusele pinnale, sega kergelt, et vältida pasta kokkukleepumist ja aseta üle kahe pulga mõneks ajaks kuivama.

Pasta keetmiseks lase vesi tugevalt keema. Vett arvestatakse 1 liiter vett 100g pasta kohta. Kui vesi on keema hakanud lisatakse sool. Itaalias kehtib "reegel", et pastakeeduvesi peab olema sama soolane kui Vahemeri. Mina ilmselt nii palju ei pane. Maitse asi, eksole!
Aseta pasta keevasse vette ja pane potile kaas peale, et vesi kohe uuesti keema hakkaks. Seejärel võta kaas pealt ära ja keeda 1-1,5 minutit. Kurna vesi ära ja serveeri kohe meelepärase kastmega.

Kergelt marineeritud köögiviljad

See on nüüd ametlikult minu lemmiklisand grillroogade juurde. Tore on asja juures see, et neid juurikaid sünnib süüa nii toorelt kui kergelt wokituna/grillituna.


VAJA LÄHEB:

1 väike lillkapsas
1 väike brokkoli
2 paprikat
2 (punast) sibulat
1 zuccini

oliiviõli
valge veini äädikat
soola-pipart
suhkrut
kuivatatud ürte (mulle meeldib SM Vahemere ürdisegu )

TEE NII:

Murra lillkapsas ja brokkoli väiksemateks õisikuteks. Tükelda ülejäänud köögiviljad. Vala peale tubli sorts oliivõli (3-4 spl) ja veiniäädikas (1-2 spl), maitsesta soola-pipra-suhkru ja ürtidega. Sega hoolikalt. Kõige parem on seda teha kätega :) Lase ca 15 minutit seista. Soovi korral woki või grilli kergelt. Jälgi, et köögiviljad ei kaotaks oma värvi ega krõmpsu!